Ja jõudiski kätte see päev kui ma nõrkesin. :( Ma teadsin, et varem või hiljem see juhtub. Samas, ma arvan, et ongi hea, et see juba ära juhtus, sest siit edasi on jälle hea rahuliku südame ja kindla meelega jätkata.
Nimelt eile kui olin oma lõunasöögiks valmistatud vürtsika supi ära söönud, saabus koju minu kallis abikaasa, käes ilus suur ja mega maitsev pizza. Alguses võitlesin oma peas, et ei söö üldse seda. No siis mõtlesin, et ok.. võtan ühe tüki. Sõin selle ühe tüki ära, kuid sellele järgnes ka teine tükk. Ja no lõpuks sõin ma veel ka kolmanda tüki. Ilmselgelt kohe peale nende tükkide sömist tekkisid mul maailma suurimad süümekad.
Siis mõtlesin, et okei, edasi jätkan ilusti ja söön jälle nii nagu mul kavas kirjas on. Aga siis kui oli jälle käes aeg oma oode süüa, polnud mul enam kõht tühi. Sõin ainult ühe pirni ja jätsin kohupiima söömata, siis mõni aeg hiljem sõin sooja toidu asemel ainult ühe valgubatooni. Ja peale treeningut jõin oma taastusjoogi ja jätsin söömata ka puuvilja. Koju jõudes hakkasin ma kohe mehele ja lapsele sööki valmistama. Laps oli tellinud juba mõned päevad ette, et tema tahab friikartuleid ja hamburgerit.  Viskasime friikad ahju ja hakkasin pihvi segu valmistama. Oma peas olin ma juba valmis mõelnud, et õhtust ma enam üldse ei söö, kuna kell oli siis juba 22.00 ja nagunii oli kohe käes ka magama mineku aeg.
Ja jällegi oli mu mõlemal õlal väike mehike, ühel ingel ja teisel kurat, ja ilmselgelt see paha pool võitis ja nii ma endale sisse ajasingi friikaid ja pihvi. Vähemalt nii palju olin normaalne, et ei söönud seda burxi saia ega kastet.
Hiljem kui abikaasaga sellest rääkisin (eks natuke ka enda rahustamiseks), siis jäin ma seekord arvamusele, et ma pautustan selle ühe korra ära ning siis jätkan korralikult sealt, kust pooleli jäin. Olen enda puhul aru saanud sellest, et kui ma keelan end kohe alguses liiga rangelt, siis läheb kogu mu projekt varem või hiljem (pigem varem) nagunii metsa, ning hakkan sööma igast sodi jälle. Aga kui ma luban vahel harva omale mõne sellise patustamise päeva, on mul palju kergem edasi jätkata ja püsida eesmärgi suunal.
Samuti sain ma eile aru, et ma küll osalen sellel konkursil, kuid ei ole veel vaimselt valmis ennast nii tugevalt sundima, et kogu seda võistlust võita. Kes teab, võibolla toimub see muutus mu peas juba peagi ja siiski olen arvestatav konkurent  teistele tublidele. Aga isegi kui ma seda konkursi peaauhinda ei võida, siis võitnud olen ma ikkagi. Olen saanud oma keha ja tervise paremasse seisukorda.
Lubasin küll viimases postituses, et täna räägin lähemalt oma treeningutest aga rääkisin hoopis oma tagasilangusest. Kuid  nüüd sain selle süütunde endast välja kirjutatud, ja jagan oma treeningu kavad ja kõik sellega seonduva teile oma järgmises postituses :)
Siit edasi soovin nüüd kõikidele teistele võistlejatele tugevat meelt!